Pakri saared


Pakri saarte väike kaart
Pakri saared asuvad 2-3 km Paldiski linnast läänes, neid eraldab mandrist Kurkse väin ning  Pakri poolsaarest Pakri laht. Saarte ja laidude kogupindala on 24,7 km2.  Huvitaval kombel on loode-kagu suunaliste pikerguste (mõlemad ca 6 x 2,5 km) saarte suurused nimedele vastupidised: Väike-Pakri pindala on 12,9 km² ja Suur-Pakri 11,6 km². Ilmselt oli väiksema saare Suur-Pakriks nimetamise põhjuseks tollane suurem elanike arv ja paremad põllumaad võrreldes teise saarega.
Lisaks kahele suurele saarele, kuulub siia ka kümmekond laidu ja kari, millest suuremad on Longrund (0,1 km2) ja Kappa (0,04 km2). Suur- ja Väike-Pakri saari eraldab 1,4-1,8 m sügavune väin ehk salm.

Pakri saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.


Pakri saarte ajalugu

Millal esimesed rootslased Pakri saartele jõudsid ja kust nad saabusid, on täpsemalt teadmata. Pakri saarte rootsipärase nime ’Rogoy’ (Rukkisaar) leiame esmakordselt Taani kuninga kirjast, millega 1283. aastal kinnitati Padise kloostri valdused.
Pakri saartel laialt levinud pärimuse järgi tulid ümberasujad Rootsist Dalarnast, ajalooallikad ja keeleaines viitavad aga pigem Soome Uusimaa (Nyland) poole, kus Padise kloostril olid 14. sajandil suured maavaldused.

Suur-Pakri kirik

Suur-Pakri kirik 1930 Foto: P. Söderbäck


28. aprillil 1345 müüs Padise kloostri abt Nicolaus Suur-Pakri saare viiele rootslasele 34 marga hõbeda eest. Samal aastal ostis kolm rootslast 30 marga hõbeda eest Laoküla mõisa maad. Ostu-kirjades on märgitud, et uued omanikud kasutavad maad ”rootsi õiguse” (ius Svecicum) alusel. See tähendas eelkõige isiklikku vabadust, põlvest põlve edasi antavat asustusõigust ning kindlamalt fikseeritud makse.
Ka Väike-Pakrile asusid elama rootslased, kuid kirjalikku maaostulepingut neil polnud. Sellest tulenes kahe saare juriidilise staatuse vahe, mis omandas olulise tähenduse pärisorjusliku surve tugevnedes. Erinevalt Suur-Pakrist, mis oli üks Padise kloostri vakustest, kuulus Väike-Pakri ühes Pakri poolsaarega keskajal Keila ordumõisa juurde. 1622. aastal läänistas kuningas Gustav II Adolf Padise kloostri maad koos Suur-Pakri saarega Riia bürgermeister Thomas Rammile. 1628. aastal ostis Ramm Keila kroonumõisalt ka Väike-Pakri saare. Padise mõisaga jäid saared seotuks 20. sajandini.

Suur-Pakri talu laudad

Laudad Suur-Pakril Skit talus. Foto: G. Ränk 1940.a


Pakri rootslaste ajalugu läbib visa võitlus oma õiguste eest. Kui enam muu Padise härraste ülekohtu vastu ei aidanud, otsiti õigust Rootsi kuninga, hilisemal ajal aga Vene tsaari juurest. 1555. aastal käisid Suur-Pakri talupojad kaebamas Gustav Vasa juures, oma nõudmistega käidi Stockholmis ka kuninganna Kristina ja kuningas Karl XI ajal. Suureks võiduks vene ajal suurenenud mõisa surve vastu oli Justiitskolleegiumi otsus aastast 1770, millega kinnitati, et Thomas von Ramm ei või Suur-Pakri talupoegi kohelda pärisorjadena. Erinevalt eelkäijatest mäletati Pakril viimaseid Ramme rahvasõbralike ja leebete härrastena.

Elu saartel kulges üpriski suletud ringis. Mõisaga puututi kokku saagikoristuse ajal teotööl ning kui härra oma kaaskonnaga saartele makse sisse nõudma tuli (herrhålde). Sisemise elukorralduse küsimusi otsustati Pakril ühistel nõupidamistel, asjaajamisel esindas saarerahvast saarevanem (varem kubjas, rts. ålderman, länsman). ”Suur maailm” murdis sisse Vene ajal seoses sõjasadama ehitamise ja Paldiski linna rajamisega.

Sajanditega kujunes saartel välja rikkalike traditsioonidega rahvakultuur ning oma keelemurre, mis Suur- ja Väike-Pakril oli mõnevõrra erinev.
Esimese iseseisvise ajal moodustasid saared omaette Pakri valla. Viies külas elas 1934. aastal 354 inimest ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum. Eestlased pole seal kunagi elanud.

Väike-Pakri kirik

Tsaariaegne postkaart: Väike-Pakri kirik

Paraku lõppes idüll aastal 1940, kui kogu elanikkond sunniti kodudest lahkuma (tagasi Rootsi), külad hävitati ja saared muudeti Nõukogude Liidu sõjaväebaasiks ning Varssavi pakti maade lennuvägede õppepommitamise polügooniks. Koos sõjaväelinnakutega ehitati 1952. aaastal ka üle 10 ha suuruse Langgranne laiu kulgev saari ühendav tammtee.

Saari pommitati viimati veel 1992. aastal, juba suveräänse vabariigi ajal, kuid õnneks peamiselt õppemürskudega, mistõttu loodus eriti ei kahjustunud. Saared tagastati Eestile 1994. aasta mais.

Vaata ka Eesti Rahva Muuseumi elektroonilist näitust: Pakri Rootslased.


Looduskeskkond

Suur-Pakri saarel on paekalda kõrgus kuni 8 m, Väike-Pakril kuni 17 m. Panga jalamile on kuhjunud suured mere poolt kaldu olevad paeplaadid. Lubjakivipangaste allavarisemist soodustavad kivimeid läbivad ristuvad püstlõhed. Varinguid põhjustab mere murrutus. Väike-Pakri idakaldal ning Suur-Pakri põhjakaldal on looduslik paekivist trepjas astang.

Suur-Pakri põhjarannik

Looduslik trepp-astang Suur-Pakri põhjarannikul.

Kuigi merelt paistab kena hele rand, on tegu loodusliku paekiviklibuga ning liivaranda saartel sisuliselt ei ole. Küll paljastub liiva mõnel poole saarte lähistel merepõhjas. Saarte vahel väinas leidub ravimuda, mida 20. sajandi algul ka mandril kasutati.

Paekaldal avanevate arvukate allikate vesi pärineb saartel paelõhedesse imbunud sademeteveest. Valdavalt on tegemist pindalalise allikaimbega, vett nõrgub pikkadel paekalda lõikudel. Kuni 1939. aaastani saartel elanud pakrirootslased tarbisid joogivett kuni 8 m sügavustest salvkaevudest. Nõukogude okupatsiooni ajal võeti joogi- ja olmevett kuni 20 m sügavustest süvenditest, kuhu enne lahkumist kuhjati militaarjäätmeid. Joogivee vajaduse rahuldaks kuni 50 m sügavune puurkaev.

Soo-neiuvaip

III kaitsekategooriasse kuuluv soo-neiuvaip Väike-Pakril.


Alates 18. sajandist mõjutas elu saartel Vene impeeriumi plaan ehitada Pakri saarte ja poolsaare vahele muul. Ehitusmaterjali võeti Väike-Pakri idarannal paekaldast (nn Suur kivimurd). Paemurru põhja on kujunenud lubjarikas allikasoo, kus kasvab arvukalt haruldasi taimeliike.

Rohkesti (21) on suuri (ümbermõõt üle 10 m) rändrahnusid. Mõlemal saarel on üks looduskaitsealune rahn ümbermõõduga üle 21 m. Arvukalt ilmestavad suured rahnud maastikku Väike-Pakri läänerannal ja lõunaosas ning Suur-Pakri tammitee ja Lepiku küla läheduses.

Vabariigi Valitsuse 1998. aasta 5. mai määrusega nr 97 loodi Pakri maastikukaitseala haruldaste ja teadusliku väärtusega geoloogiliste objektide ning eluslooduse koosluste kaitseks. Lahustükina kuulub maastikukaitsealasse Väike- ja Suur-Pakri saare põhjaosa, saartevaheline meri koos Kappa ja Bjärrgranne saarega ning Väike-Pakri saare lõunaosa. Üheks esinduslikumaks lõiguks on esitatute hulgas Pakri maastikukaitseala.


Militaarne Pakri

Lugu raamatust “SALAPÄRANE EESTI”

PAKRI LENNUKATASTROOFID
ehk miks oli Nõukogude lennuväes tavapärane „loomulik kadu”…

„Õppepommitamised Pakri saartel olid tavapäraseks vaatepildiks rannarahvale ja Paldiski elanikele. Neid ei vaevutud varjamagi! Seetõttu said Paldiski koolilapsed tihtipeale tundide ajal aknast jälgida, kuidas kaugusest liginesid madallennul teraslinnud, heitsid saare kohal alla oma surmava koorma ning plahvatuste leegimöllus tõusid taas kõrgusesse ja kadusid silmapiiri poole. Ühel korral aga mingil põhjusel üks lennukitest ei suutnud end plahvatusest eemale kiskuda. Järgmisel momendil lahvatas taevas leekidemöll ning lennuk sööstis tulelondina puude vahele. militaarne Pakri

Möödus vaevalt tund-paar, kui kooli ilmusid pikkades nahksinelites tõsised mehed. Lennukiõnnetust näinud lapsed käsutati oma kohtadele ning neil kästi aknast täpselt juhatada, kus oli märgata leekidemöllu. Küllap mehed isegi ei teadnud, kuhu nende pommitaja täpselt alla oli kukkunud. Igaks juhuks aga sooviti enne järgmist pommitajate lainet sündmuspaik tuvastada ja üle vaadata. Lastel kästi vait olla ning toimunust mitte kellelegi sõnagi iitsatada.”
(Kalvo, Paldiski elanik)

Pakri saared on pommitabamustest täksitud nagu Kuu pind meteoriidikraatritest. Nõukogude perioodil kasutati saari õppepommitamiste polügoonina, sinna heitsid oma hävitava laengu teiste seas ka Kaug-Idast startinud strateegilised pommitajad.
Et kümned tunnid lennuki kabiinis kurnavalt mõjusid, siis pole ime, et Pakri saarte pommitamiste käigus aeg-ajalt ka mõni lennuk piloodi vea tõttu alla kukkus. Paldiski elanike seas olid avalikuks saladuseks aeg-ajalt saarte kohal lahvatanud tulelondid, mis tähistasid järjekordse lennumasina hukku.

Laevavrakk

Pommitamisel sihtmärgina kasutatud laevavrakk Suur-ja Väike-Pakri vahel.


Kuna aga saartele loobiti väga erinevat tüüpi hävitusrelvi – alates tavalistest pommidest, lõpetades bioloogilise relva ning tuumarelva makettidega – on kerge mõista, mis sai allakukkunud lennukites viibinud lenduritest. Saartel kõndiminegi oli ohtlik, kuna iga hetk võis hooletust sammust õhku lennata. Lennuki allakukkumine käivitas ahelreaktsioonina ümbruses vedelevate lõhkekehade plahvatamise. Selles tulepõrgus ei saanud keegi ellu jääda!
Lennukiosasid ja -vrakke leidub saarel kõikjal. Kõrges rohus ringi kahlates pole imestamist väärt, kui mõnele lennukikere jäänusele komistad. Hukkunud lendurid maeti suure saladuskatte all Paldiski linna kalmistule, samasse, kus puhkasid ka läänerannikul uppunud allveelaeva meeskonnaliikmed.

Marko Kaldur, 2008

Tänapäeval on saared demineeritud, ka enamik rauakolu on ära viidud. Kuna seda on teinud aga nn metallikratid, on selle juures hävitatud ja likvideeritud rohkem, kui ehk hea oleks kasvõi ajaloo säilitamise huvides. Sõjaväest jäänud kola leiab veel peamiselt Suur-Pakri põhjaosas. Ka ehitisi on päris palju lammutatud, osaliselt ilmselt Nõukogude sõjaväe poolt enne lahkumist, ülejäänut lammutab vaikselt loodus ja tundub, et kohati ka inimene.

Siiski peaks ootamatus kohas leitava ilmse lõhkekehaga olema ettevaatlik ja pigem hoida selles eemale, ka ehitistesse sisenemine või neil turnimine tuleks enne hoolikalt läbi mõelda ning kasutada ettevaatusabinõusid.


Pakri maastikukaitseala

Väike-Pakri pankrannik

Väike-Pakri pankrannik


Pakri maastikukaitseala on moodustatud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 97, 5. mail 1998.a. haruldaste ja teadusliku väärtusega geoloogiliste objektide (aluspõhjakivimite paljandid, rannavallid, rändrahnud) ning eluslooduse koosluste kaitseks.

Kaitseala maa-ala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele Pakerordi sihtkaitsevööndiks ja Pakri piiranguvööndiks.

Inimestel on lubatud viibida, korjata marju ja seeni kogu kaitseala maa-alal, väljaarvatud 1. maist 31. augustini Pakerordi sihtkaitsevööndis (ei asu Pakri saartel, vaid poolsaarel).

Mootorsõidukiga/ujuvvahendiga liiklemine kaitsealal toimub vaid mööda selleks ettenähtud ja tähistatud liikumisteid. Sõidukite parkimine kaitsealal toimub vaid selleks ettevalmistatud kohtades.

Keelatud on:
– Jahipidamine ja kalapüük
– Jäätmete ladustamine


Külastaja meelespea

Austa Pakri saarte unikaalset loodust ning ära kahjusta seda oma tegevusega! Arvesta, et saarel on mitmeid kaitsealuseid liike ning nende häirimine ja/või kahjustamine toob lisaks saare eluslooduse rikkumisele ka erinevaid trahve.
Kuna saartel on suur tuleoht ja tuletõrje puudub, on lõkke tegemine selleks mitte ette nähtud kohas rangelt keelatud ning lõket ega hõõguvaid süsi ei tohi jätta järelvalveta. Lõkkekoha valikul eelista juba olemasolevat lõkkekohta. Pakri maastikukaitseala territooriumil tohib lõket teha ainult maaomaniku eelneval nõusolekul.
Saartele prügi jätmine ei ole lubatud! Prügi, sh. taara, tühjad pakendid jm., tuleb saartelt lahkudes endaga kaasa võtta, seda ka juhul, kui ööbite külas.

Militaarseid objekte on soovitatav ainult vaadata ja mitte neisse omapäi siseneda. Saartel puudub arstiabi!
Võimalike lõhkekehade leidmisel tuleb arvestada, et kuigi saared on demineeritud, võib seal siiski leiduda ohtlikke lõhkekehi. Kahtluse korral on parem võimalikke lõhkekehi mitte puutuda.
Kõrgel pangaserval jalutades tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, sest alt tühjad ja pragunenud paekihid on varinguohtlikud. Õnnetusjuhtumi korral helista päästeameti telefoninumbrile 112.
Merel hätta jäädes helista 56974118.

Märgates saarte keskkonda kahjustavat tegevust, tuleb sellest teatada Keskkonnainspektsiooni 1313 või Harjumaa Keskkonnateenistusse telefoninumbrile 672 2973.

Veised Väike-Pakril

Veised Väike-Pakril kabeli lähistel.

Saartel matkamiseks on vajalikud mugavad jalatsid. Kuigi osa matkaradu on mugavad pinnaserajad, on mõnes kohas vaja käia läbi kiviklibu või ka läbi porisemate kohtade.
Soovitav on kaasa võtta sobiv putukamürk, sh selline, mis kaitseb ka puukide vastu.
Levinud info, et Pakri saarte vesi on reostatud, ei vasta tõele (Tervisekaitseinspektsiooni 2005. aasta uuring tulareemiaohu kohta Pakri saartel). Saare vesi on joodav, kuid kuna kaevusid on vähe ning kuival suvel kipuvad veest tühjad olema, siis on vajalik kaasa võtta oma joogivesi ja seda ka lühemateks retkedeks.
Ööbida saab saartel kaasavõetud telkides, eelneval kokkuleppel on tasu eest võimalik telkida Väike-Pakri Suurkülas, kus on ka tualett ja kaev ning katusealune laudadega.

Matka planeerimisel on vaja arvestada, et saared on suhteliselt suured ning tavapärane ring Kabeli sadmast läbi Väike- ja Suurküla ning Väike-Pakri põhjatipu on umbes 15km, kui on soov näha ka saartevahelist silda, siis lisandub minimaalselt 2km.


Pakri saarte matkakaart

Enne matkama tulekut soovitame tutvuda alloleva kaardiga. Soovi korral anname väljatrükitud kaardi matkale kaasa.
Saarte kaart:
PDF, 0,6MB (arvutis ja mobiilis vaatamiseks)
PDF, 7,2MB (printimiseks)